Liigeste vigastused
Vigastused jagunevad kaheks. Esmased, tekivad stressi vahetul tagajärjel:
- Väline põhjus
- Äkiline kokkupuude teise inimesega või esemega
- Ootamatu löök
- Löök või surve liiklusvahendilt
- Kukkumine
- Ümbritseva keskkonna toime
- Sisemine põhjus
- Organismi ülekoormus
Teisesed vigastused, mis võivad olla tingitud varasemast paranemata vigastusest või kroonilisest haigusseisundist:
- Varased vigastused
- Hilised vigastused
- Haigused, mis ei ole otseselt traumaga-vigastusega seoses, kuid on tekkinud vigastuse foonil
Liigeste vigastused
• Liigessidemete rebendid (elastsuse ja venitatavuse piiride ületamisel);
• Luksatsioonid (rebenenud liigeskapsel ja sidemed)
• Kõhre vigastused
Õlapiirkonna vigastused
Õlavarreluule õlaliigese lähedal kinnituvad neli lihast, millede ülesandeks on käe tõstmine küljelt üles, käe pöörlevate liigutuste sooritamine õlast. Õlaliigese nihestuse korral puudub kontakt õlavarre ja abaluu vahel, õlavarreluu nihkub oma pesast välja. Õlaliigese nihestus võib esineda korduvalt, selle aluseks on kas rebenenud liigeskapsel või väljaveninud sidemed ehk ligamendid. Kõikidest inimkeha liigestest tekib nihestus õlaliigeses kõige sagedamini. Õlaliigese nihestus tekib sagedamaini maadluses, motokrossis jt. käele kukkumisvõimalustega spordialadel, viskealadel (kettaheide, pallivise, odavise jms).
Võimalikud vigastused ja nende põhjused
- Õlaliiges on suure mobiilsusega, seetõttu ebastabiilne
- Kukkumine-löök õlale, õlaliigese nihestus
- Rangluu murd, mis võib olla tingitud kukkumisest õlale või ettesirutatud käele
- Tagumine õlaliigese luksatsioon – tekib kui jõud mõjub piki õlavarreluu telge, mis võib tekkida epilepsiahoo ajal, alkohoolses intoksikatsioonis isikul ja elektrilöögi ajal
Sümptomid
- Peale nihestust tekib tugev valu.
- Kätt õlaliigesest liigutada ei saa.
- Valu leevendamiseks on käsi küünarliigesest kõverdatud ja toetab seda teise käega.
- Õlaliigese vaatlusel on väliskuju muutunud.
- Õlanuki alune on tühi.
Esmaabi ja ravivõimalused
Õlaliigese nihestus paigaldatakse narkoosis. Seejärel seotakse käsi mitmeks nädalaks keha külge erilise sidemega, kuid ravivõimlemisega tuleb alustada kohe. Korduvaid õlaliigese nihestusi saab ravida operatsiooniga. Seda saab teha nii avatud kui artroskoopilisel meetoditel.
- Aita kannatanul asendisse, mis leevendaks valu.
- Võimalusel fikseeri käsi keha külge kinni (kolmnurksideme abil), taga liigese liikumatust.
- Kutsu abi, võimalusel transpordi kannatanu haiglasse.
- Pane külmkompress peale
- Trauma korral rakendada R.I.C.E printsiipi
Ravivõimalused
- Vajadusel pöörduda traumatoloog-ortopeedi vastuvõtule
- Elektriravi (ultraheli)
- Füsioteraapia eesmärgiks on taastada rotaatormanseti lihaste jõudlus ja õlaliigese normaalne liikuvus
- Õlaliigese staatiliste harjutustega alustada 2 nädalat pärast vigastust (madala koormusega liikuvuspiire taastavad harjutused)
- jõuharjutustega (kummilindiga) alustada kui staatiliste harjutuste sooritamisel õlaliigese valu puudub
- Staatilisi ja kummilindiga harjutusi teha iga päev vähemalt 2-3 kuud
Küünarliigese vigastused esinevad kõige sagedamini lastel
Küünarliigese spordivigastusi ning-traumasid esineb tunduvalt vähem kui randme- ja õlaliigesel. Naaberliigesed võtavad küünarliigese eest “löögi enda peale“. Lisaks kaitsevad küünarliigest ka tema anatoomilised iseärasused nagu luuline hingtüüpi liigendumine ning koos liigeskapsliga tugev sidemelis-kõõluseline aparaat. Taastusravi tuleks trauma või operatsiooni järgselt alustada võimalikult vara vältimaks degeneratiivsete muutuste tekkimist küünarliigeses ning selle jäikuse teket.
Põhiliseks sümptomiks on valu küünarliigese välimisel küljel, mis tugevneb liigutamisel, eriti millestki kinnihaaramisel sõrmedega ja füüsilisel koormusel. Haiguse kroonilise kulu korral võib tekkida lihaste nõrkus ja lihaste kõhetumine ning valu tekib juba ka une ajal.
Küünarliigese vigastus tekib:
• kukkumisel väljasirutatud käele, mis võib põhjustada lisaks küünarluu murdu
• enamasti dislokatsiooniga
• lastel enamasti paindemurd
Ravivõimalused
Enamasti piisab raviks kipslahasest, ka siis, kui tegemist on nihkega murdudega. Sel juhul luumurd paigaldatakse kohaliku tuimestusega ja asetatakse kipslahasele, üksikutel juhtudel on vajalik operatsioon.
Millised on kõige sagedasemad põlve- ja randmeliigese vigastused?
- Ägedad (sidemete vigastused; kõhre-luumurrud; rakendusliku ülekoormusega seotud sündroomid);
- Kroonilised: vanadest sidemetevigastustest tingitud liigeste ebastabiilsus.
Randme vigastuse põhiprobleemiks on kukkumine väljasirutatud käele
Tänapäeval ortopeediline tegevus on mõeldamatu ilma füsioteraapiata, nii ka randmeliigese patoloogia ravis on see määramatult tähtsal kohal. Randmeliigese taastusravi kompleksid hõlmavad nii venitus-jõuharjutusi kui ka kinesioloogia põhiseisukohti järgivaid tegevusi.
- Randme- ja põlveliigese tugisidemed on kasutusel nii traumade kui ka ülekoormussündroomide ravis. Tugisidemetel on erinevaid ülesandeid, nt liigese liikuvusulatuse piiramine kindlas tasapinnas, liigese immobiliseerimine, põrutust absorbeeriv efekt, teatud sidemestruktuuri fikseeriv efekt. Sestap on esmalt vaja panna õige diagnoos, otsustada, kas üldse on tugisidet vaja, ning vajaduse korral valida õige tugiside. Seega oleks tugisidemete ordineerimisel enne vaja konsulteerida ortopeedi ja/või taastusarstiga.
- Teipimine on spetsiaalsete sidemete paigaldus traumade ravimiseks ja profülaktikaks, et kergendada lihastele, liigestele ja sidemetele kantavat koormust.
Hüppeliigese sidemete vigastused
Sagedaseim vigastus on hüppeliigese väliskülje sidemete venitus või rebend, mis tekib enamasti maandumisel ebatasasele pinnasele või maandumisel jalalabale vales asendis näiteks nõrkade jalalihaste või väsimuse tõttu (vigastus tekib inversioonil – sissepööramisel). Vigastus võib tekkida ka maandumisel pallile, kokkupõrkel kaaslaste või inventariga, mittesobivate spordijalatsite kandmisel. Need vigastused moodustavad 70% kõikidest hüppeliigese vigastustest.
Harvem tuleb ette hüppeliigese sisekülje sidemete venitust ja ka rebendeid (sisekülje vigastus tekib jalalaba liigsel väljapööramisel – eversioonil).
Sidemete traumades eristatakse kolme raskusastet:
I. aste – sidemete venitus – tekib kerge valu hüppeliigese välimisel poolel, kui pöörata hüppeliigese välimine pool alla. Esineb kerge paistetus liigese välimisel poolel.
II. aste – sidemete osaline rebend – tekib mõõdukas valu hüppeliigese välimisel poolel, kui pöörata hüppeliigese välimine pool alla. Tekib ka mõõdukas turse liigese välimisel poolel. Hüppeliiges on kangestunud.
III. aste – sidemete täielik rebend – väga tugev valu, kiiresti tekib turse, hüppeliiges ebastabiilne või ebaloomulikus asendis.
Tavaliselt on rebend osaline. Põhjus on jalatalla pööramine väljapoole või sissepoole, mis võib tekkida maandumisel, löögil hüppeliigese piirkonda või kokkupõrkel.
Sümptomid
Hüppeliigese trauma puhul on kõik kolm astet sarnaste kliiniliste näitajatega. Nende eristamine on otseselt seotud trauma raskusastmega. Vigastatud hüppeliigese sidemetega sportlane kurdab valu liikumisel. Visuaalselt on nähtav paistetus ja verevalum vigastatud piirkonnas. Vigastatud sidemete palpeerimine on valulik.
Kerge astme trauma puhul on turse lokaalne (ainult vigastuse kohas). Kannatanu tunneb kerget valu, kuid on liikumisvõimeline.
Osalise hüppeliigese rebendi korral laieneb turse ka tallal ettepoole ja välisküljele suuremale alale. Valu kiirgab ka talla alla. Liikumine on väga raske, vahel ei ole valu tõttu võimalik üldse tallale toetuda.
Eesmiste sidemete täieliku rebenemise korral nihkub tald ettepoole. Külgsidemete täieliku rebendi korral on näha talla külgliikumise suurenemist. Kõiki sümptoome vigastatud jalal võrreldakse terve jalaga.
R.I.C.E meetod põhimõtted liigeste vigastusega kannatanu ESMAABIS või kolme K printsiip
R (rest) – puhkus
I (ice) – jää (jahuta vigastatut liigest)
C (compression) – side (tugiside)
E (elevation) – jäse kõrgemale
- Naha külmakahjustuste vältimiseks peaks jää all olema õhuke riie või salvrätik, külma võib peal hoida kuni 30 min järjest jääprotseduuri korrata 3-4 tunni tagant.
- Vigastuse raskusest sõltuvalt tuleb külmaravi teha ja jäseme liikumist piirata 2-3 päeva vältel. Pärast seda on vaja hakata kasutama soojendusmeetodeid, mis kiirendavad verevoolu antud piirkonnas ja aitavad hematoomil taanduda.
- Raskemate traumade puhul (tugev venitus, luumurru kahtlus) tuleb kohe kutsuda kohale kiirabi või pöörduda ise erakorralise meditsiini osakonda.
- Iga hüppeliigese sidemete vigastus ei vaja röntgenuuringut. Röntgeni tegemine on enamasti vajalik, kui esineb välimise või sisemise alaosa valulikkus või vigastatu on võimetu astuma järjest neli sammu.
Kuidas vältida liigese vigastusi treenides?
Enne treeningut loomulikult tuleb teha korralik soojendus. Tuleb vältida ülekoormust ja jälgida, et treeninguid ei jätkataks valu tekkimisel.
Kasutatud allikad:
http://orthoinfo.aaos.org/topic.cfm?topic=a00150
Kasutatud piltide allikad: ADAM