Põhjalik ülevaade kaasaegsetest teadusallikatest.
Jaana Palusaar RN MA
Sissejuhatus
Anafülaksia on äge ja potentsiaalselt eluohtlik süsteemne allergiline reaktsioon, mis mõjutab mitut organit ja organsüsteemi ning nõuab viivitamatut meditsiinilist sekkumist. Käesolev artikkel annab põhjaliku ülevaate anafülaksia teemal, tuginedes ajakohastele teadusallikatele. Antud artiklis on käsitletud anafülaktilise reaktsiooni põhjused, sümptomaatika, ravi kiirabi etapil, ennetamine ja esmaabi võtted enne kiirabi tulekut.
I. Anafülaksia sümptomid
Anafülaksia sümptomid võivad tekkida mõne minuti jooksul pärast kokkupuudet allergeeniga, (triggeriga) kuid mõnikord võib reaktsioon areneda aeglasemalt, mõne tunni või isegi päeva jooksul. Sümptomite hulka kuuluvad:
Nahareaktsioonid: punetus, sügelus, lööve, turse;
Hingamisteede sümptomid: õhupuudus, vilistav hingamine, striidor (raskendatud sissehingamine), köha, hääle kähedus;
Kardiovaskulaarsed sümptomid: madal vererõhk, kiire pulss, minestamine;
Seedetrakti sümptomid: iiveldus, oksendamine, kõhulahtisus, kramplik kõhuvalu; Neuroloogilised sümptomid: peavalu, pearinglus, segasus, teadvusekaotus, krambid.
II. Anafülaksia põhjused
Süsteemne allergiline reaktsioon tuleneb immuunsüsteemi ülitundlikusest organismi välisele või sisemisele ainele.
Sagedasemad triggerid ehk allergeenid on:
Toiduained: nt. pähklid, kala, piim, munad, soja, nisu, koorikloomad, molluskid;
Ravimid: nt. antibiootikumid, mittesteroidsed põletikuvastased ravimid, lokaalanesteesia ravimid, kontrastaine radioloogias;
Putukad, sagedamini kiletiivalised nagu nt. mesilased, herilased, vaablased, sipelgad;
Muud allergeenid: nt. lateks, vereülekanded, loomad.
III. Anafülaksia diagnoosimine ja ravi
Diagnoosimine põhineb patsiendi sümptomitel ja varasemal anamneesil (varem on reaktsioone esinenud). Anafülaksia ravi peab olema kiire ja efektiivne, et vältida tüsistusi ja päästa patsiendi elu ning see hõlmab järgmisi etappe:
1. Adrenaliin: esmane ravi on adrenaliini süstimine intramuskulaarselt, see on esimene valikravim süsteemse allergia korral, ilma selleta on keeruline kui mitte võimatu kiiresti lahendada kriitiline olukord. Adrenaliini lahust manustatakse kiirabi etapil ka nebulisaatoris inhalatsioonina, eriti ülemiste hingamisteede turse korral.
2. Hapnik: hapniku manustamine kõrge pealevooluga et tagada adekvaatne hapnikusisaldus veres.
3. Infusioonravi: intravenoosne vedelikuravi (nt. soolalahus), toetamaks vereringet ja korrigeerimaks madalat vererõhku.
4. Bronhodilataatorid (vajadusel): nt. Salbutamool (Ventoliin), et leevendada alumiste hingamisteede ahenemist ja hõlbustada hingamist.
5. Hormoonid nt. Prednisolon, et vähendada põletikku ja vältida anafülaksia hilisfaasi komplikatsioone.
6. Antihistamiinikumid: nt. Zyrtec, Tavegyl et leevendada sügelust, kihelust ja punetust.
IV. Anafülaksia ennetamine
Pärast anafülaktilise reaktsiooni esinemist tuleb rakendada ennetavaid meetmeid, et vältida tulevasi episoode.
Allergeenide vältimine: patsiendid peaksid olema teadlikud oma allergeenidest ja vältima nendega kokkupuudet. Paluda perearstil või raviarstil kirjutada välja automaatsüstal Epi-Pen. Patsiendid peaksid kandma endaga kaasas adrenaliini autoinjektorit ja olema koolitatud selle kasutamiseks.Oleks mõistlik kasutama meditsiinilist märgistust: nt. meditsiiniline käevõru või kaelažetoon, mis teavitab teisi inimesi patsiendi allergiast. Kui ei soovi kanda med.märgistust, patsient peaks hoiatama hambaarsti, radioloogilise uuringu läbiviijat, vaktsineerijat, apteekrit oma ülitundlikkusest teatud ainete (ravimite) suhtes.
Allergoloogi konsultatsioon on vajalik, et hinnata millele ollakse veel ülitundlik ja vajadusel saada allergiavastast ravi.
V. Kiirabieelne esmaabi anafülaksia korral
Kiirabieelse esmaabi osutamine anafülaktilise reaktsiooni korral on kriitilise tähtsusega, kuna esmaabiandja on patsiendi kõrval ning saab aidata kuni kiirabi brigaadi saabumiseni. Kiire tegutsemine on oluline, kuna anafülaktilise reaktsiooni süvenemine võib kiiresti viia šokini ja surmani. Järgnevalt on toodud mõned olulised sammud, mida tuleks anafülaksia korral kiirabieelses esmaabis järgida:
Hinda olukorda, kontrolli patsiendi seisundit, märka sümptomeid!
Helista numbril 112: kutsuge kiiresti kiirabi, mainides, et tegemist võib olla anafülaktilise reaktsiooniga. Täpsustage patsiendi asukoht ja järgige telefonis antavaid juhiseid.
Kasutage adrenaliini autoinjektorit (olemasolul): Kui patsiendil on adrenaliini autoinjektor (nt. Epipen), aitake tal seda kasutada, süstides seda reie välisküljele. Oluline on meeles pidada, et autoinjektorit tuleb hoida süstimisel paigal umbes 4-6 sekundit et tagada adrenaliini õige manustamine.
Asetage patsient sobivasse asendisse: Kui patsient on teadvusel, kuid hingab raskustega, aidake tal istuda, et hõlbustada hingamist. Kui patsient on teadvusetu, aga hingab, asetage ta stabiilsesse külili asendisse. Kui patsient ei hinga ega oma pulssi, alustage koheselt elustamist. Hapniku manustamine: Kui teil on ligipääs hapnikule ja oskate seda õigesti manustada, võib see aidata patsiendi seisundit stabiliseerida, kuni kiirabi saabub. Kui hapnik puudub, tagage värske õhu juurdepääs. Ravige šokki: Kui patsient on teadvusel, kuid nõrk, kahvatu ja kaetud külma higiga, proovige tõsta tema jalad kõrgemale südame tasapinnast. See aitab parandada vereringet ja hoida vererõhku. Jälgige patsiendi seisundit ja tehke vajadusel täiendavaid samme, kuni kiirabi saabub. Informeerige kiirabimeedikud patsiendi seisundist, tehtud esmaabist ja kasutatud ravimitest (ärge unustage nimetada antud doose).
Esmaabi osutamine anafülaksia korral on eluliselt tähtis. Teadmine, kuidas toimida ja milliseid samme astuda, võib olla otsustava tähtsusega patsendi elu päästmisel ja tüsistuste vältimisel. Oluline on olla teadlik anafülaktilise reaktsiooni tunnustest ja sümptomitest, et kiiresti ja asjakohaselt reageerida.
VI. Kokkuvõte
Anafülaksia on tõsine ja potentsiaalselt eluohtlik allergiline reaktsioon, mis nõuab kiiret meditsiinilist sekkumist. Põhjalik arusaamine anafülaksia sümptomitest, põhjustest, diagnoosimisest ja ravist on oluline tervishoiutöötajatele, patsientidele ja nende peredele. Ennetavad meetmed, nagu allergeenide vältimine ja adrenaliini autoinjektorite kasutamine, aitavad vähendada tulevaste anafülaktiliste reaktsioonide riski.
Oluline on ka läbida esmaabikoolitus, kus õpitakse praktiliselt lahendama kriitilisi situatsioone ning kasutama Epi-Pen ’i automaatsüstlaid.
Kasutatud allikad:
Alrasbi, M., & Sheikh, A. (2007). Comparison of international guidelines for the emergency medical management of anaphylaxis. Allergy, 62(8), 838-841.
Campbell, R. L., & Kelso, J. M. (2010). Anaphylaxis: Emergency treatment. In UpToDate (Waltham, MA). Retrieved from https://www.uptodate.com/contents/anaphylaxis-emergency- treatment
Muraro, A., Roberts, G., Worm, M., Bilò, M. B., Brockow, K., Fernández Rivas, M., … & Niggemann, B. (2014). Anaphylaxis: guidelines from the European Academy of Allergy and Clinical Immunology. Allergy, 69(8), 1026-1045.
Simons, F. E. R., Ardusso, L. R., Bilò, M. B., El-Gamal, Y. M., Ledford, D. K., Ring, J., … & World Allergy Organization. (2011). World Allergy Organization guidelines for the assessment and management of anaphylaxis. World Allergy Organization Journal, 4(2), 13-37.
Simons, F. E., & World Allergy Organization. (2009). Anaphylaxis: the acute episode and beyond. BMJ, 338, b1492.
Turner, P. J., Jerschow, E., Umasunthar, T., Lin, R., Campbell, D. E., & Boyle, R. J. (2019). Fatal anaphylaxis: mortality rate and risk factors. Journal of Allergy and Clinical Immunology: In Practice, 7(5), 1463-1472.
Kasutatud pildid: https://www.shutterstock.com/en/images