Minestusel ja teadvusetusel on suur vahe!
Minestamine võib tulla mitmetest teguritest, näiteks õhupuudusest või hirmust, kuid pealtnäha põhjuseta teadvusekadu võib viidata tõsisele haigusele. Seetõttu tuleb igasse teadvuse kaotanud inimesse suhtuda ülima tõsidusega, andes kiirelt esmaabi.
Paljud inimesed on vähemalt korra oma elu jooksul minestanud. Üsnagi suur hulk on siiski ka neid, kes pole kordagi minestanud või vastupidiselt neid, kelle jaoks on minestamine juba justkui tavapärane nähtus. Rohkelt esineb minestamist näiteks õhupuudusest, väsimusest, ehmatusest või hirmust. Nii kukuvad kokku inimesed umbsetes bussides, enne eksameid, kitsaid kleite või pluuse (korsette) kandes, enne arsti juurde minekut jne.
Selline minestamine on füsioloogiline. Põhjuseks võib olla aju verevarustuse ajutine vähenemine, madal vererõhk, järsku laienenud veresooned. Ehk teisisõnu kui seistakse pikalt umbses ruumis, tõustakse liiga kiiresti püsti või jäetakse näiteks hommikusöök vahele, võib silme eest kiiresti mustaks minna ning inimene hetkeks minestab.
Minestuse sümptomitena hakkab kõrvus kohisema, pilk ähmastuma, kuulmine kaugenema ning teadvus kaduma. Inimese organism kompenseerib tihtipeale minestamise põhjuse ise ehk kui inimene langeb teadvusetult maha, siis verevarustus peas automaatselt paraneb ning inimene tuleb teadvusele. Seetõttu, südamepekslemine, kiirem pulss on minestusejärgselt normaalne, kompensatoorne mehhanism.
Kui inimene on minestanud, siis asetage ta pikali asendisse, avage näiteks aknad või lehvitage talle tuult, et hapnikutase taastuks; tõstke jalad kõrgemale, et veri kiiremini pähe jõuaks ning avage ümber kaela või keha olevad kitsad riided, mis võivad takistada verevarustust ja hingamist. Võite minestanule natuke vett näkku pritsida või teda põsele õrnalt patsutada, ka nuuskpiiritusega vatitutik nina juures aitab inimesel kiiremini toibuda. Helistage kohe kiirabisse, kui minestanu on teadvuseta kauem kui minut, sest sel juhul võib tegu olla teadvusetusega mingil põhjusel ning viidata mõnele tõsisemale haigusele.
Teadvusetus on haiglaslik
Kui minestamise ajal oli keskkond selleks soodne – umbne, lämbe, palav, rahvarohke, ehmatav või hirmu tekitav vms ning inimene tuleb ruttu teadvusele, siis võib arvata, et tegemist oli füsioloogilise minestamisega. Tunduvalt tõsisem on olukord aga siis, kui inimene kaotab teadvuse ilma silmnähtava võimaliku põhjuseta.
Teadvusetus on patoloogiline ehk haiglaslik, seetõttu võivad teadvushäirete põhjused ulatuda peavigastustest, hingamis-, vereringe- ja ainevahetushäiretest kuni mürgistuste ja otseselt ajuga seotud põhjusteni välja. Kindlaks tuleks teha, kas inimene on joobes, narkouimas või liigtarvitanud tablette ehk kas läheduses vedeleb tühje pudeleid, süstlaid või ravimi pakendeid? Või ehk kannatanu kukkus ning lõi oma pea millegi vastu ära? Kas teadvusekaduga on seotud ka muud sümptomid – urineerimine, roojamine, higistamine või krambid? Esmane keskkonna vaatlemine ning võimalike tekkepõhjuste hindamine võivad olla äärmiselt olulised, sest annavad palju aimdust selle kohta, mis võis põhjustada teadvusekadu.
Esmaabina peaks kindlasti tagama inimese elutähtsate funktsioonide toimimise ehk jälgima, et hingamine ja vereringe poleks kuidagi häiritud. Kui inimene ei tule teadvusele või kõigub teadvuse piiril, olles kord ärkvel, kord teadvuseta, tuleb asjasse suhtuda täie tõsidusega. Ühe kehapoole tuimus või halvatus viitab insuldile.
Parim esmaabi haiglasliku teadvusekaotuse puhul on õige asend, mis on hingamisteede lahtihoidev asend – püsiv küliliasend ja seejärel kiirabi kutsumine, inimese elutähtsate funktsioonide kontrollimine ning pisidetailide ja kannatanuga toimuvate muutuste märkamine, et need kiirabile edasi öelda. Need võivad arstile väga abiks olla. Katke kannatanu termolinaga (võimalusel), püsige tema juures kuni kiirabi tulekuni.
Kasutatud A.D.A.M pildikogu
