Leetrid on äge hingamisteede haigus, mille tekitajaks on Morbilli-nimeline viirus.
Haigusele on iseloomulik kõrge palavik (40 kraadi) koos halva enesetundega, valusa kurgu, köha, nohu ja konjunktiviidiga (silma sidekesta põletik, sümptomiks punased vesitsevad simad), Kopliki laigud (seletus piltide juures) põskede sisepinnal limaskestal (tekivad enamasti teisel haiguspäeval, juba enne nahalöövet) ja nende sümptomite tekkimise järgselt ka leetritele omane lööve.
Leetrite puhul esinev lööve on makulopapuloosne – punased laigukesed koos pisikeste punnidega. Lööbe laigukesed võivad ühineda ja siis tekivad suuremad suhteliselt ühtlased punetavad pinnad. Lööve tekib tavaliselt 14 päeva peale nakatumist (haigestumise 3-5 päeval), kuid peiteperiood võib olla ka veidi laiem – 7-21 päeva. Lööve algab peast ja liigub allapoole. Paari päeva pärast hakkab lööve kahvatuma ja ka palavik langeb.
Leetrihaiged on nakkusohtlikud 4 päeva enne ja 4 päeva pärast lööbe tekkimist. Kontagioossus on 90%, s.t. et 90 inimest sajast nakatuks, kui on kokku puutunud haigega.
Tavalised leetrite tüsistused on keskkõrvapõletik, hingamisteede erinevad põletikud ja kõhulahtisus. Mõnikord on haiguskulg niivõrd raske, et haige vajab hospitaliseerimist. Ohtlikeks tüsistusteks on nt entsefaliit ja kopsupõletik. Leetritesse võib surra. Tüsistused on sagedasemad täiskasvanutel ja väikelastel.
Kolmel inimesel 10-st võivad tekkida tüsistused nagu kopsupõletik, kõrvapõletik või kõhulahtisus. Üks kümnest inimesest saab kõrvapõletiku, mis aga võib kaasa tuua kuulmiskahjustuse. Vähem kui üks kümnest saab kõhulahtisuse. Üks 20-st saab tõsise tüsistuse kopsupõletiku näol, mis on ka tavalisim surma põhjus. Üks tuhandest saab entsefaliidi, mille tagajärjel võib laps kurdiks jääda või tekkida vaimupuue, 1-2 sureb entsefaliidi tõttu.
Vaktsineerimata inimestel kulgeb haigus raskemal kujul. Leetrite riskigruppi kuuluvad alla viie aastased lapsed, üle 20-aastased inimesed, rasedad, nõrgema immuunsüsteemiga inimesed (leukeemia-põdejad, HIV-ga inimesed). Leetreid saab ära hoida lastes end vaktsineerida leetrite-mumpsi-punetiste kompleksvaktsiiniga. Juba üks doos hoiab leetrid ära 93%-se tõenäosusega. Vaktsineerimine koosneb kahest doosist, esimene 1 aasta vanuselt ning kordussüst tehakse 13 aasta vanuselt.
Haigus diagnoositakse leetritele iseloomulike sümptomite alusel (Kopliki laigud, leetrite lööve); epidemioloogiliste andmete alusel (on olnud kokkupuude leetritega haigega, ning peiteaeg kokkupuutest haigestumiseni on leetritele omane); samuti on vereanalüüsiga võimalik tuvastada spetsiifilised IgM-antikehad alates 4-5-st päevast pärast lööbe teket.
Leetrite viirus püsib pindadel ja õhus veel kaks tundi peale haige lahkumist ruumist; siit tulenevad ka soovitused leetrite leviku piiramiseks: nakkusohtlikul perioodil tuleb vältida külastusi leetrihaige juurde; nakkushaigega kokkupuutunutel pesta tavalisest tihedamini käsi, et nakkust mitte levitada; ja muidugi leetrihaige ise püsib ühes kohas, mitte ei reisi ringi (kuigi see on vähetõenäoline, sest enamasti on enesetunne väga halb ning pole tahtmistki voodist välja kuhugi minna).
Kopliki laigud: suu sees põskede limaskestal asuvad valged täpid või laigukesed, mille ümber on tihti punetus. Kopliki laigud tekivad juba enne leetrite löövet.
Leetritele omane lööve lapse kehal: punased täpid ja laigukesed, mis võivad ka omavahel ühineda (laatuda) ja moodustada ühtlase punetava pinna. Leetrite lööve on sarnane punetiste lööbele; punetiste lööve on kahvatum punane, peenetäpilisem, kaob kiiremini ning on ühtlasem (aga vaevalt et kodus on kaks haiget, üks leetrite, teine punetistega, kelle löövet omavahel võrrelda). Ainult lööbe pildi või kirjelduse järgi ei saa alati täpset diagnoosi panna!
Tunnuspildi allikas: http://www.shutterstock.com/s/measles/search.html
Kasutatud materjalid:
http://www.cdc.gov/measles/about/index.html
Page last updated: November 3, 2014
