Mida teha, et kõhugripp ei halvaks kogu pere?
Kuna kõhuviirused levivad väga kiiresti ja on eriti nakkavad, levides suurtes kollektiivides kulutulena, võib kergesti juhtuda, et kõhugrippi nakatuvad korraga nii lapsed kui vanemad.
Nii juhtus Katil (perekonnanimi toimetajale teada), kelle kaksikutest lapsed olid just saanud aastaseks, kui kõhuviiruste sümptomid neile omase äkilisusega algasid. „Kõigepealt oli ühel lastest rängad okendus-ja kõhulahtisushood, siis läks see edasi teisele beebile,“ meenutab pereema juhtunut. Tema jaoks oli äärmiselt raske vaadata nii väikesi lapsi nõnda kannatamas, sest äge oksendamine ja kõhulahtisus on väga kurnavad.
Ägedad soolenakkused on laialt levinud kogu maailmas. Esialgu kahtlustas Kati toidumürgitust, millel on viirusega samalaadsed sümptomid – oksendamine, iiveldus, palavik ning kõhulahtisus. Kuna sel hetkel polnud teisel lapsel sümptomeid, siis toidumürgituse ema välistas. „Toidumürgituse korral oleksid sümptomid olnud ju ka teisel lapsel ja isegi meil mehega, sest sööme kõik sama sööki,“ ütleb ta.
Seejärel hakkas Kati kahtlustama düsenteeriat ehk shigelloosi, rahva keeles tuntud kui verine kõhutõbi, kuid sellele haigusele mõtlemine tekitas tõelist hirmu. „See on ju tunduvalt raskem haigus, sest lisaks kõhulahtisusele, palavikule ja kõhuvalule võib düsenteeria kaasa tuua ka muid vaevusi organismis. Lisaks on düsenteeria bakterid palju vastupidavamad ning mõjuvad eriti laastavalt just väikelastele,“ teab ta.
Kui nakatunud olid juba mõlemad lapsed, said vanemad aru, et neil on kõhugripp, mille levik talviti sageneb. Kuigi üldiselt möödub kõhuviirus paari päevaga, on need päevad sageli väga rasked. Väikelastel, beebidel ning nõrgema immuunsusega kroonilistel haigetel võib kõhuviirus kesta kauemgi, tekitates organismis suuremat „pahandust“. „Meil oksendasid lapsed isegi magades, mis tekitas hirmu, et nad võivad lämbuda,“ meenutab Kati õudusega. Selleks ajaks olid ka mõlemad lapsevanemad samade sümptomite küüsis, mistõttu laastas kõhuviirus kogu perekonna.
Ohtlikuks võib osutuda vedelikukaotus
Ägeda soolenakkuse kõige suurem oht on ränk vedelikukaotus, mille tõttu tuleb vedelikutarbimist hoolega jälgida. Kuna väikelastel tekib vedelikupuudus palju kiiremini, siis jälgis Kati oma lapsi hoolega. „Küsisin neilt pidevalt, kas nad tahaksid juua; jälgisin, et pulss ei läheks liiga kiireks; pöörasin rõhku ka uriinierituse kogusele ning sellele, kas nuttes tuleb pisaraid,“ loetleb Kati sümptomeid, mis viitavad vedelikukaotusele. „Vaatasin lastele suhu – kas keel on kuiv? Või siiski roosa, ilma katuta?“
Kuna puhta vee, limonaadide või energiajookide joomine ei ole organismi vedelikutaseme taastamisel kõige paremad valikud, siis nad jõid terve perega mineraalvett või mahla, kuhu lisasid teelusikatäie suhkrut ning noaotsatäis soola, et aidata organismil taastada kaotatud elektrolüüdid.
Nad võtsid ruttu ühendust ka perearstiga, kuid ikkagi pidid lastega haiglaravile minema. „Kõige hullem oli see, et vaatamata pingutustele keeldus üks laps joogist ning eelnimetatud vedelikupuuduse sümptomid tekkisid kiiresti. Õnneks saime haiglast ruttu abi ning tilgutite abil taastus lapse hea enesetunne,“ räägib Kati oma kogemusest ning ütleb, et haiglaravi ei maksa karta.
Viirusi on raske ennetada
Kuna kõhuviirused on niivõrd nakkavad, siis levivad need kiiresti. „Ma teadsin, et viirusi kantakse edasi käte ja õhuga, aga kui haiged on kaks väikest last, siis on haigusetekitajatega kokkupuutumine paratamatu,“ tunnistab ta. Siiski õnnestus vanematel haigust paar päeva edasi lükata, jälgides hoolikalt hügieeni. Nad pesid sagedasti ja väga korralikult käsi, seda nii enne söögivalmistamist ja sööma asumist, samuti pärast WC-s käiku ja mähkmevahetust. „Ka külmtoitudega tegelemisel on tähtis järgida hügieenireegleid. Näiteks tuleb puuvilju enne söömist hoolega pesta. Ka tasub kuumtöötlemist vajavaid toite kuumutada vähemalt 60-kraadini,“ loetleb Kati erinevaid võimalusi, kuidas viiruseid endast eemal hoida.
Ühtset ravi pole
Kõhuviirusi on nii erinevaid ning ühtset ravi, immuunsust või vaktsiini neile leitud pole. Kuni 5-aastaste laste seas leviva rota-viiruse vastu saab küll vaktsineerida, kuid muud viirused pikaajaliselt vaktsiinile ei allu, samuti ei teki levinud kõhuviiruste läbipõdemisel eluaegset immuunsust. Mõningane immuunsus haigestumise järel võib küll olla, kuid see kestab vaid mõned kuud ja on viirustüvepõhine. Seega ei anna põdemine kaitset sama haiguse teiste tüvede vastu.
Rotaviirus
Üks on aga kindel – kuna tegemist on viirusnakkustega, siis ei sobi raviks antibiootikumid, sest nendega ravitakse bakteriaalseid nakkusi.
„Lohutav on see, et haigusnähud mööduvad tavaliselt päeva või paariga, mistõttu tuleb haigus lihtsalt üle elada,“ leiab Kati.
Kasutatud allikad
Erakorralise Meditsiini Tehniku Käsiraamat
www.inimene.ee
www.wikipedia.ee
www.arst.ee
Piltide kasutatud allikas: www.pinterest.com
