VEEOHUTUS – Sügistormid

Eestimaa sügisele on hästi iseloomulikud tuulised ja tormised ilmad. Õhutemperatuur hakkab langema ning sellega koos ka vee temperatuurid meie veekogudes. Kindlasti ei ole see põhjuseks lõpetada tegevusi veepeal, küll aga tuleb ennast veidi teisiti ette valmistada. Muutusi ohutusvarustuses ei ole – päästevestid, veehauskar, signaalraketid jne. jäävad oma kohale. Küll  aga tuleb hoolega läbi mõelda, mida riietusena selga panna, et veepeal olles külm ei hakkaks. Kehtib ikka seesama reegel, võimalikult kihiline ja mugav. Riietus peaks olema nö. otstarbeline ehk siis veekindel, pidama tuult ja hoidma sooja.
Jaheda ilmaga külma vette sattumise tagajärjel võib keha temperatuuri langemine olla oluliselt suurem risk, kui uppumine. Milles on siis probleem? Inimese kehatüve temperatuur on teatavasti ca 37ᵒ C ja olles püsisoojane, peab see temperatuur säiluma. Juhul, kui see temperatuur kerkib, tekib meil palavik ja me oleme haiged. Analoogne olukord tekib ka siis, kui keha temperatuur langeb, ka see on inimorganismile kõrvalekalle. Siinkohal peatuks nimetusel, kuidas sellist seisundit nimetatakse. Viimastel aastatel on hakatud laialdaselt kasutama sõna – alajahtumine. Grammatiliselt on tegemist väga väära terminiga, sest eesti keeles tähendab eesliide ala- tegelikult vähe. Paralleelnäitena esitaks küsimuse, kas alatoidetud loom on palju või vähe süüa saanud? Ilmselgelt on vastus, et vähe. Kui nüüd esitada sama küsimus alajahtunu kohta, siis on tegemist vähe jahtunud inimesega. Lihtsaim oleks kasutada lihtsalt sõna jahtunu, ilma igasuguse eesliiteta.
Vetelpääste maailmas kasutatakse inimese kehatemperatuuri langemise kiiruse kirjeldamiseks vees järgmist „rusikareeglit” – sama temperatuuriga vees, langeb kehatemperatuur 20 korda kiiremini, kui sama temperatuuriga õhus. Juhul, kui vesi voolab on see kiirus 200 korda kiirem.  Probleem on selles, et sattudes vette, üritab meie organism soojendada vett, mis on vastu nahapinda. Selleks läheb vaja energiat, mida hakatakse võtma organismi enda varudest. Selge on, et veemass meie ümber on nii suur ja selle soojendamine lootusetu ettevõtmine. Mida külmem on vesi, seda kiiremini meie seesmised energiavarud ammenduvad. Nüüd, kui panna see vesi voolama, tekib olukord, kus veekihid meie nahapinnal vahetuvad pidevalt ning organismi püüdlus enda ümber vett soojendada muutub piltlikult öeldes lootusetuks. Siit ka põhjus, miks kehatemperatuuri langemine kiireneb kordades. Paradokaalse ja uskumatuna võib tunduda väide, et tegelikult ei ole ujudes võimalik sooja saada. Vastupidiselt jahutame me oma keha hoopis intensiivsemalt.
Kaitsmaks ennast kiire jahtumise eest vees tuleb alustada päris algusest ehk siis veeohutuse baasreeglite juurest. Kandke paadis olles päästevesti, see aitab meil püsida veepinnal. Juhul, kui oleme sattunud külma vette on päästevest ainuke võimalus püsida veepinnal.  Kindlasti peab vee keskkonnast võimalikult kiiresti välja saama. Juhul, kui ollakse paadis mitmekesi, siis on võimalus, et vette kukkunu aidatakse tagasi paati. Seda peab tegema nii, et paat ümber ei läheks – kas siis paadi ahtrist või vöörist. Arvestama peab seda, et seljasolevad märjad riided ja päästevest võivad selle tegevuse muuta väga raskeks. Olles veest välja saanud, peab võimalikult kiiresti kuivaks saama seljas olevad märjad riided. Selleks tuleb need lihtsalt seljast ära võtta, kuivaks väänata ja uuesti selga tagasi panna. Ideaalis võiks paadis muidugi kaasas olla vahetusriided. Nende puudumisel peaks veekogult kiiresti lahkuma ja märgade riietega kaaslane kaldale viia.
Halvem stsenaarium näeb välja selline, et ollakse satutud vette ja ka paat on ümber läinud ning võib olla isegi vee alla vajunud. Sellises olukorras ellujäämise võti on päästevest. Kui päätevest on seljas, siis on ellujäämise tõenäosus suur, kui seda seljas ei ole, siis ilmselt ellu ei jääda. Siinkohal peab meelde tuletama, et ilmselt ei surda uppumise tagajärjel vaid hoopis külmutakse surnuks. Kandes seljas päästevesti säilub võimalus täbarast olukorast pääseda. Enne kui kuhugi suunda ujuma hakata, tuleb väga täpselt hinnata olukorda – kas on üldse kuhugi ujuda ja kui on, siis kui pikk on vahemaa. Unustada ei tohi, et ujudes jahtub kehapind väga kiiresti. Siinkohal olgu öeldud, et päästevest ei soojenda inimkeha vaid hoiab seda veepeal. Kui distants on lühike, siis tuleb muidugi veest välja ujuda, kui aga vahemaa on pikk ja oma võimetes tekib kahtlus, tuleb jääda paigale ja proovida endast märku anda. Kasutades päästevesti küljes olevat vilet või tekitades pritsmeid, mida on kaugele näha. Säilitades võimalikult kaua keha soojust, tuleks sisse võtta HELP asend (Fotol), juhul, kui vees ollakse mitmekesi, tuleks koonduda võimalikult kompaktseks puntraks ja soojendada teineteist.
OLYMPUS DIGITAL CAMERA
Abi saabumise kiirus sõltub sellest, kui hästi suudetakse endast teada anda ja kui ruttu veesolijaid märgatakse. Selliste olukordade ettevalmistamiseks tasuks mõelda ka telefonide pakkimist veekindlatesse kottidesse. Selliselt säilub võimalus helistada ka juba vees olles.
Vältimaks eelpool kirjeldatud eluohtlikesse olukordadesse sattumist, käituge paadis järgides kõiki ohutusreegleid ja ärge kukkuge üldse vette. Unustada ei tohi ka tõsiasja, et sügisel on ilmad külmemad ja veetemperatuur langeb kiiresti.
Autor: Gert Teder